Kuidas South Park välispoliitikat pilab
South Park on animasari, mille lõid Trey Parker ja Matt Stone. Alguse sai see lühikesest animafilmist „Jõulude vaim“ (The Spirit of Christmas), mille esimese versiooni tegid nad Colorado ülikooli tudengitena.
1995. aastal valmis samanimelise filmi teine versioon, mis hakkas Hollywoodi siseringis käest kätte käima. Comedy Central pakkus Parkerile ja Stone’ile selle peale arenduslepingut ning nemad tegid filmist päris telesarja. South Park jõudis Comedy Centrali eetrisse 1997. aastal ja sellest sai kiiresti fenomen. Kiideti omanäolist, tabusid murdvat huumorit ja julgust vastuolulisi teemasid ette võtta.
Sari nihutab huumori piire pidevalt, aga teeb seda nii, et vähemalt 60% publikust peab seda vastuvõetavaks. Kuidas see õnnestub? Kui kaks vastandlikku arvamust kokku segada, lahjeneb negatiivsus ja arvamusest saab pigem humoorikas tähelepanek. Humoorikat alatooni kasutatakse veebis ka populaarsete mängude juures, võrdluseks näiteks https://www.nutz.ee/casino/games/blackjack.
Aastatega on South Park muutunud ja uute oludega kohanenud. Eetris on see olnud ligi kolm aastakümmet ning kuulub pikima eetriajalooga animasarjade hulka. Praegu peetakse seda teleanimatsiooni klassikaks ja fännibaas on suur ning pühendunud.
Miks South Park nii tuntud on
Esiteks sisu. South Parkis pilatakse kultuuri, ühiskonna ja poliitika valupunkte ning katsetatakse järjekindlalt, mida televisioonis üldse näidata sobib. See on vastuoluline ja omanäoline, ja just lugupidamatu huumor on sarjale palju fänne toonud.
Nali ise on jõhker ja absurdne, satiiri on palju. Seda vaatab väga erinev publik. Aastatega on sarja ümber tekkinud kultusfännide ring, kellele meeldib selle sarkastiline ja sageli solvav pilk popkultuurile.
Siis pikaealisus. Sari on eetris olnud alates 1997. aastast ja püsinud kogu selle aja aktuaalne ning populaarne. Üle kahe aastakümne poleks see vastu pidanud, kui poleks osanud ajaga kaasas käia.
Ja muidugi tegelased: Cartman, Kyle, Stan ja Kenny. Fännid armastavad neid ning nende lööklaused ja naljad on popkultuuri juurdunud.
Välispoliitika üle naljaheitmine ja selle kriitikud
South Park on sageli kriitikat saanud selle eest, kuidas ta välispoliitikat ja võõraid kultuure kujutab. Sari kommenteerib päevasündmusi satiiri võtmes. Maailma liidrid, teised kultuurid ja poliitilised probleemid jõuavad ekraanile enamasti karikatuurina.
Ühed heidavad sarjale ette, et see kinnistab teatud rühmade ja kultuuride kohta käivaid negatiivseid stereotüüpe. Teiste meelest sihib satiir võimulolijate tegusid, mitte inimesi ega kultuure. Poliitikuid otse solvata polegi peamine eesmärk. Kõige rohkem võetakse ette nende maneerid ja käitumine.
Eriti palju on kritiseeritud islami ja moslemikultuuri kujutamist. Etteheide on, et moslemeid kujutatakse tundetult ja see toidab negatiivseid stereotüüpe. Sarja kaitsjad vastavad, et religiooni ja poliitikat tohib satiiri võtmes käsitleda nagu iga teist teemat.
Oma riiki South Park ei säästa. Ameerika sise- ja välispoliitika saab sama kriitilise kohtlemise ning pilkealusteks on poliitikud, erakonnad ja maailma liidrid. Sarja on kiidetud julguse eest võimulolijaid kritiseerida. Teised leiavad, et satiir kipub olema liiga lihtsustav ja nüansivaba.
Võõraste kultuuride ja välispoliitika kujutamine on South Parkis niisiis vastuoluline ning kriitikat on see saanud omajagu. Satiiri mõte ongi aga arutelu ja vaidlust tekitada. Sari läheneb poliitikale lugupidamatult ja just see on teinud temast popkultuuri armastatud ning püsiva osa.
Psühholoogia seisukohalt võib sarja välispoliitikakriitikas näha ka emotsioonide väljaelamist poliitikute arvel.
